Lo nguPalesa. Uneminyaka esixhenxe ubudala. Igama lakhe lithetha ukuthi ‘intyatyambo’ kulwimi lwakhe iSetswana.
Jen Khalai. Ŝi havas sep jarojn. Ŝia nomo signifas “la bonulo” en ŝia lingvo, la lubukusa.
UPalesa uyavuka athethe nomthi weeorenji. “Nceda mthi weeorenji, khula ube mkhulu usinike amaorenji amaninzi avuthiweyo.”
Khalai vekiĝas kaj parolas al la oranĝujo. “Oranĝujo, mi petas, kresku granda kaj donu al ni multe da maturaj oranĝoj.”
UPalesa uhamba ngeenyawo ukuya esikolweni. Endleleni uthetha nengca. “Nceda ngca, yiba luhlaza kakhulu ungomi.”
Khalai piediras al la lernejo. Survoje ŝi parolas al la herbo. “Herbo, mi petas, kresku verda kaj ne sekiĝu.”
UPalesa udlula kwiintyatyambo zasendle. “Ncedani zintyatyambo, qhamani ukuze ndihombise ngani iinwele zam.”
Khalai preterpasas sovaĝajn florojn. Floroj, mi petas, daŭre floru, tiel ke mi povos meti vin en mian hararon.
Esikolweni uPalesa uthetha nomthi osembindini wesakhiwo. “Nceda mthi, khupha amasebe amakhulu ukwenzela sifundele phantsi komthunzi.”
En la lernejo Khalai parolas al la arbo en la centro de la korto. “Arbo, mi petas, kreskigu grandajn branĉojn, tiel ke ni povas legi sub via ombro.”
UPalesa uthetha nemithi yokubiyela ejikeleze isikolo sakhe. “Nceda ukhule womelele, unqande abantu abakhohlakeleyo bangangeni.”
Khalai parolas al la arbedo, kiu ĉirkaŭas ŝian lernejon. “Mi petas, kresku forta kaj haltigu la malbonulojn enveni.”
Xa uPalesa ebuyela ekhaya esuka esikolweni, undwendwela umthi weeorenji. “Ingaba awakavuthwa amaorenji wakho?” uyabuza uPalesa.
Kiam Khalai revenas hejmen de la lernejo, ŝi vizitas la oranĝujon. “Ĉu viaj oranĝoj jam estas maturaj?” demandas Khalai.
“Amaorenji aseluhlaza,” wanesingqala uPalesa. “Ndiyakukubona ngomso mthi weeorenji,” watsho uPalesa. “Mhlawumbi uyakube sele unalo iorenji elivuthiweyo lam.”
“La oranĝoj estas ankoraŭ verdaj,” Khalai suspiras. “Mi morgaŭ revidos vin, oranĝujo,” Khalai diras. “Eble tiam vi havos maturan oranĝon por mi!”